Kui elu sunnib valima teist teed…
Kujuta ette oma fantastilist elu - sul on hea töökoht, tervis, laps, sõbrad. Ilus eks.
Ja siis ühel päeval - puhkuse viimasel päeval - muutub kõik. Sa kaotad oma tervise!
Libisesin porilombil pori sees oma slikkide taldade baleriinadega ja käisin kõhuli. Oli mats missugune ja eks valus ka. Kuna aga oli ka kiire, siis tuli välkkiirel sammul läbi valu auto poole minna. Torisesin, mis torisesin, aga autosse ma jõudsin.
Järgmisel päeval koosolekul istudes, aga maadlesin mõtetega, et mis küll mul viga on, et kõht valutab. Teravalt ja maksa alt piirkonnast. Helistasin perearstile, et aeg kirja saada uuringuteks-analüüsideks. Olin ju nii terve olnud ning sõitsin rattaga 7 km töölegi. Nüüd tundsin, et üle 10 aasta olen haige. Jama!
Nagu arvata võiski, siis olid kõik analüüsid ilusasti rohelised. Valud aga muudkui süvenesid ja süvenesid. Lõpuks suundusin kohta, mida väldin kui kulutuld - EMO-sse. Analüüsid ja ultraheliuuring olid korras. Manustati kangemat valuvaigistit ja saadeti koju.
Valud muutusid nii hulluks, et rattasõidu hülgasin juba ammu, kuid nüüd ei suutnud ma ka enam bussiga tööle sõita. Võtsin haiguslehe. No äkki nädal voodis lamamist annab valu järgi ja saan tagasi oma tavapärasesse ellu naastud. Hetkeks tunduski, et asjad liiguvad õiges suunas. Nädala pärast saingi taas tööle mindud. Kuid see oli viga. Kohe esimesel päeval tagasi niitsid valud maha. Rassisin veel pikalt tööl käia. Eesmärgiks oli ikkagi üks projekti staadium lõpetada. Nagu tüüpiline eestlane ikka ju. Töö tundub tähtsam kui miski muu olevat. Valud olid tugevad ja palusin kodukontori võimalust. Saingi.
Vahetult enne lapse sünnipäeva jäi laps ja jäin ka mina viirusesse. Sain võtta päästva lapsehoolduslehe. Nädala veetsin jälle voodis. Pärast lapse tervenemist aga, olin sunnitud võtma endale taaskord haiguslehe. Valud olid nii tugevad juba teist kuud ja perearsti juurest ei osatud miskit kosta. Suundusin jälle EMO-sse.
EMO-s tehti sama rituaal läbi - vereanalüüsid ja ultraheli. Korras. Osakonnajuhataja veel ütles, et ma muidu terve ja ei ole tema arvates näidustust kompuutertomograafia uuringule. Manustati jälle kanget valuvaigistit veeni ja koju. Sa vana raks! Pidin kodus trepist üles minnes ära minestama. See kange valuvaigisti võttis nõrgaks ja jalad alt.
Nüüd aga järgnes pikk aeg, kus pidin igasuguseid arstide määratud valuvaigisteid võtma. See aga tegi mind nii uniseks, et veetsin päevi ainult voodis. Perearsti käest tundus, et abi enam ei saanud. EMO-st ju asja ka ei saanud.
Üritasin siiski end mõnel päeval vedada õue, et päris kängu ei jääks. Näiteks osalesin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli karjääripäeval 2024. Kohtusin seal ka muuhulgas kiirabiga, mille tiim mõõtis mulle ulmeliselt kõrge vererõhu välja. Jah pidin neile tunnistama, et olen haige. Põhjust ei teadnud küll. Ja kohtusin ka Tartu Ülikooli Kliinikumi opitoa meeskonnaga, kes kohe alguses ütlesid ära, et näeme varsti! Sa oled nii kahvatu!
Kahe nädala pärast ja lugematuid kõnesid perearstile, korras uuringuid ja analüüse, tuli esimene pauk - järjekordne uuring ebaõnnestus liigsuurte valude tõttu. Paari päeva pärast ehk ligi kolm kuud kannatamist kutsusin endale kiirabi - ma ei saanud enam ei voodis pikali ega külili olla, ei istuda ega ka järsku enam seista. Ja järgmisel hetkel endalegi üllatuseks - opitoa meeskonnal oli õigus - ma oligi opil.
Ma olin endale kõhtu kukkunud pika metallora.
Parenemine pidi olema kiire, kuid miski andis ikka tunda. Miski vaimne pool. Ma olin valust nii segi olnud, et kõik selle aja vaimse poole kannatused paiskusid mul ühe ja sama sümptomiga välja - ma hakkasin kuulma ja nägema mulle elus kannatusi põhjustanud mehi. Kuidas ma sain aru, et mingid veidrad tüübid followvad mind? Alguses ei saanudki. Aja jooksul panin märke tähele, et oot- seda ei saa olla ju. Need inimesed on surnud või väga ammusest ajast.
Kirjutasin arstile, et miskit on väga valesti. Ta suunas mind haiglaravile. Sain ravimid peale ja nüüd peaks olema kõik korras - mõtlesin mina.
Aga nagu ikka, on kõikvõimsusel omad plaanid.
Nende plaanide tõttu ma kukkusin õnnetult ja nii halvasti näole, et sain päevast-päeva painavad ülivalusad kõrvavalud. Tehti põhjalik ravimiteaudit ja jälle ja jälle, kuniks valud said taandatud.
Kuigi tänaseni vaevavad mind kõrvavalud. Hallukad enam ammu mitte. Siis kogu see teekond arstide vahet ja süsteemis ringlemist ja ootamist tekitas minus mitmeid küsitavusi.
Miks peab patsient kuid valu ja vale ravi all kannatama enne, kui talle tehakse suurem uuring nagu kompuutertomograafia?
Miks peab patsient korduvalt käima ühe ja sama teemaga EMO-s, et saada vajalik lahendus?
Miks perearst ei võtnud vastutust, vaid lõpuks korduvate kõnede järgselt, et mul ei ole paremaks läinud, palun abi - visati toru hargile?
Tänaseks olen ma tolleaegse pereasrsti välja vahetanud ja olen praegusega üdini rahul.
Miks peab teise osakonna arst patsiendi haiglasse võtma, et saaks probleemile lahenduse?
Vaatame lähemalt:
Kompuutertomograafiat ei saa perearst tellida, aga perearst saab teha e-konsultatsiooni eriarstile ja koos otsustada vajalike uuringute üle. Mulle aga vajalikku e-konsultatsiooni perearst ette ei võtnud. Uurides teemat, miks perearstid ei saa tellida kallemaid uuringuid, sain huvitava vastuse - enamik perearste kuritarvitavad selliseid võimalusi. Tellitakse ka pisiprobleemidele tõsised suured uuringud ja nii põhjustatakse mõttetuid järjekordi.
EMO-s ei otsitagi lahendusi ega diagnoose. Nad leevendavad su valu ära ja saadavad koju. Lahenduste ja diagnooside otsimine on perearsti ja eriarstide teema.
Vaatamata lugematutele kõnedele (mida nad ise tahtsid, et helistaks iga nädal ja annaks teada oma seisust) peavad töötajad käituma ikka professionaalselt. Igasugune hädas patsiendi kõne katkestamine on ebaprofessionaalne.
Viimane punkt on aga märksa huvitavam. Selleks, et minu valuraviga tegeleda, pidi minu hallukatega tegelev arst kirjutama mind haiglasse oma osakonda. Võttis koos perearstiga e-konsultatsiooni valuraviarstidele ja leidsid mulle proovimiseks vajalikud valuraviskeemid.
MIDA MA SELLISEST TEEKONNAST ÕPPISIN?
Kui perearsti töö jääb lahjaks, külasta EMO tihedamini või kutsu varem kiirabi.
Seisa enda eest rohkem!
Kui süsteem on mäda - võta kätte ja hakka selle parendamise eest võitlema. Ma liitusin vahepeal Parempoolsetega.
Ära lase oma jamasid nii hulluks, et pea stressist sassi läheb. Ka korraliku raviga võtab tervenemine topeltaja.
Kui tööandja ei mõista, et tervis on tähtsam - lase sealt jalga. Pigem märka varem juba punaseid lippe, kui hiljem koondamisteadet saades.
Meil on väga häid keskkondi vaimse tervise turgutamiseks, nt parim peaasi.ee.
Ära jää oma murega üksi - räägi sellest oma perele ja lähedastele.
Täna olles töölt eemal olnud juba pea paar aastat, olen võtnud käsile Parempoolsete töö toetamise. Olen vaimse tervise grupi eestvedaja ning õpin kõrgkoolis õeks. Kõik selleks, et mõista inimeste muresid ning leida neile lahendusi. Teeme süsteemi korda!
Lõpp hea, kõik hea.
